17 juuni 2018

Käisin oma janu kustutamas. Üks ehmatus. Üks üllatus :)

Sain üle pika aja oma sõrmed veriseks.
Seekord pääsesein vaid ühe torkega.
Ei tulnud isegi seda kolme tilka verd, mida kuradile anda saaks.
Eks see klaasiga töötamine olegi selline :) 
Asjaolude kokkulangemise tõttu olin ma pikal klaasipaastul. 
Janu oli. 
Kohe tõsiselt. 
Mõtteid ja plaane oli palju, kuid alustasin oma ``Kolm ühes``  projektiga :) 

Lillepott, küünlahoidja, või lihtsalt mingi suvaline topsik, kuhu sisse asju toppida: 





 Tööd tehes olen suhteliselt süvenenud, ega pane ümbruskonda eriti tähele.
Grupis töötades lülitan ma ennast välja ja keskendun oma tegemistele.
Lobiseda ja mõnusalt aega veeta saan ma ka mujal :) 

Kahjuks ongi nii, et nii mõnedki koolitused, 
eriti veel sellised, kus kätega midagi reaalset ära ei tehta, 
on välja kujunenud üheks lihtlabaseks eitede mokalaadaks. 
Seilasime, teame :) 
Nii mõnelgi on hiljem küsimusi, et, kes mida õpetas, või kas üldse õpetati!!!!!
Aga see selleks. 

Tegelikult soovisin rääkida oma keskendumisest.
Õhkõrn lillepärg on pooleli. 
Klaasitükid püsivad koos vaid ausõna peal.
Proovin veel viimaseid kaunistusi paika sättida ja pärga liigutades kindlaks teha, 
kas ma teda mitte paberi külge liiminud ei ole. 
Keskendun vaid oma pärjale, kui järsku kuulen, selja tagant, oma nime öeldavat. 
Üks väike ehmatus ja pärg oligi kahest kohast katki. 
Hüppasin paigalt õhku nagu herilase käest nõelata saanu.
Minu kõrval töötav venelanna reageeris kileda karjatusega.
Nimehüüdja ei saanud üldse aru, mis toimub.
Hetkeks tundus mulle, et ta vaatas mind, kui poolearulist. 
Kes reageeriks sellisel viisil oma nime peale?
Sai rahvast lõbustatud ja endalegi naerupisara silma nurka :) 

Vähemalt on mul närvid olemas, eksole :) :) :) 

Selle loo peategelast, õhkõrna lillepärga,  näitan õige pea.
Muidugi juhul, kui ta küpsetamise üle elas :) 

Üldiselt on nii, et Klaasijumal on mind hoidnud.
Kahe ja poole aasta jooksul pole mulle veel klaasisulatusahi ühtegi käkki kokku keeranud, 
samuti pole ma ühtegi asja ka ära lõhkunud.
Ju siis teen õiget asja :)  




Ehmatusest ma juba rääkisin, nüüd väikeset üllatusest, 
mida Rahva Raamat  mulle korraldas. 
Etteruttavalt ütlen, et jumalast lahe üllatus oli :) 

Varajase kellaaja kohta oli pakiautomaadi juures palju inimesi.
Üks vanem paar ning telefoniga rääkiv noormees.
Noormees selgitas, et pakiautomaat oli talle võõra paki andnud
 ja ta püüab kuidagi, telefoni teel, tekkinud olukorda lahendada. 
Vajuta klahve kuidas soovid, ei mingit liikumist. 
Keegi pidi kohale tulema. 
Millal? Ei tea. 
Otsustasin, et mina ootama ei jää.
Õhtul tagasi tulles  üürgas pakiautomaat nii, et nahkhiired kuulevad.
( Nahkhiired on minu teada kurdid.) 
Veateade ilutses ekraanil. 

Hästi. Hommikul siis uus katse. 
Aparaat oli vahepeal korda tehtud, kuid ust avades vaatas mulle vastu selline silt: 

Eks igaüks mõtleb oma rikutuse  tasemel, 
kuid esimene mõte, mis mulle pähe kargas, oli see, 
et taas on pakid segi aetud ja kellegi sekslelud ( 25 tk lausa )  ootavad seal karbis oma omanikku. 
Pakki välja võttes oli sellel õnneks korrektne Rahva Raamatu silt. 

Ma olen kõigi kümne küünega poolt, et pakendeid taaskasutatakse, 
kuid korra tekkis mõte, et äkki leian ma karbist hoopis 25 `` Patuse pool´e `` CD.  :) 
Õnneks mitte!

 Meie nutiajastul ( ma jumaldan meie nutiajastut ) olen ma väga rõõmus selle üle, 
et minu lapsed on lahedad raamatunohikud.
Eriti rõõmustab mind minu pesamuna, 
kes meie suure venna mõjutusel on avastanud  USA kirjanik Jim Butcheri fantaasiajutud. 
15. raamatust koosnevast sarjast on meil puudu vaid kolm.
8 loetud, 7 ootavad avastamist :) 
Üks positiivne asi on veel.
 Minu inglise keel jääb juba pesamuna omale kõvasti alla :) 
Hip, hip, hurraa!!