19 märts 2018

Kell tiksub usinasti kevadlillede õitsemise poole.

Minu lemmik roheline klaas on vist lootusetult otsas.
Seetõttu valisin sellise tagasihoidlikuma põhja, mis polnud just kõige parem valik. 

See roheline sööb minu lumikellukesed ära . Neid pole seal õieti nähagi. 
 Peale vale värvi valimist tegin ma veel ühe saatusliku vea. 
Ma ühendasin läbipaistva ja rohelise klaasi ainult kahest kohast, lootuses, et sellest piisab. 
Nagu näha, ei piisanud :( 
Ahjus klaasile kuju andes vajus klaas lihtsalt laiali. 
Isa ütles minu mure peale, et küll kellelegi ikka meeldib. 
Tore on! Kust ma selle kellegi üles leian? 
Üks on kindel, ta ei tohi olla perfektsionist :) 
 Nii suurt, viineri kujuga, auku mul küll plaanis polnud.



Tavaliselt öeldakse, et aia taha läheb esimene: 
Oma esimesest olen ma küll vaimustuses. 
Kõik on täiuslik, nii tegu kui ka nägu :) 
Vot selline oleks pidanud see kell välja nägema, tšort paberi, pazalusta!  

Õnneks olen ma ikka veel õppimisvõimeline 
ja kolmas lauakell tuleb ilma üllatusteta, ma luban :)  

Ja homme algab kevad!
Ja meil sajab laia lund !