28 aprill 2017

Kuidas ma meie koeral kõhu lahti ehmatasin ehk mütsitegu.

Mind ennast hakkab juba häirima see minu sinise, kollase periood, 
kuid ma otsustasin ikkagi  ühe mütsi teha, mis mätšiks koti ( Link ) ja salliga (Link ). 

Kahjuks tegin ma šablooni katuke kehvakese ja müts ei tulnud välja kohe üldse selline nagu soovisin.
Oli teine selline nõksa lapergune.
Et müts saaks mütsi välimuse oli mul vaja ta selliseks vormida.
Vastavat vormi mille peale müts tõmmata mul muidugi ei olnud. 
Oleks piisanud ka õhupallist, kuid ekstra selle järele ma poodi minna ei viitsinud. 
Ei jäänudki muud üle kui tõmbasin endale kilekoti pähe, sikutasin mütsi selle peale, seebitasin ta kokku ja hakkasin mütsi vormi ajama. 

Sättisin ennast siis, seebine käkerdis peas, diivanile istuma.
Sealsamas tegi oma iluund ka Dora.
Kui see vaeseks oma silmad lahti tegi hüppas ta esimese hooga diivanilt maha ja põgenes, meeletult haukudes,  toa teise nurka. 
Endal veel padja nägu peas jõllitas ta mind tükk aega aru saamata olen ma tont või inimene :) 
Arvestades tema reaktsiooni polnud see koer nii jubedat vaatepilti enne näinud.
Dora unistamas normaalsest perekonnast. 

See ilma vormita vormimine ei ole ikka õige tegu ja midagi ilusat ma välja ei võlunudki. 
Lõikasin hoopis mütsi pooleks, vanutasin ääred ilusaks ja valmis sai armas, kevadine peapael :) 



Teise mütsiga läks asi paremini.
Tuleb välja, et ma olen ikkagi võimeline õppima oma vigadest :) 



Mürts muidugi ütles, et seda sabaga potti ma kohe kindlasti pähe ei  tohi panna, kui teda kooli viin.
Pisarake teatas elutargalt, et villane pole moes ja tema minu tehtud asju kandma ei hakka.
Pisar on lihtsalt tüdinud sellest, et ma kogu aeg tema arvamust küsin
ja seetõttu vastab ta iga asja peale: `` Ilus``.

Vot sellised lood ja laulud siis seekord.