22 november 2016

Sügise värvid ja appi, meil on näriline majas!

           Pea üheksa aastat elas meie majas üks näriline, must kui öö ja riukaid täis kui vanapagan.
Näiteks võis ta täiesti vabalt köögilaua taga istuvaid inimesi jalast hammustada või siis hambad sisse lüüa, kui keegi tahtis ahjule ( tema lemmikkoht ) ligineda.
Vahel armastas ta  istuda vetsupoti taga.
Kui tema iseloomu mittetundev inimene ( näiteks minu kallis ämmamamma ) rahus potil istus võis ta täiesti süüdimatult  teha ühe äkkrünnaku ja kõikide küüntega jalga kinni karata.
Kogu tegevust saatis selline urina, kurina, vigina laadne hääl.
Oh neid kilkeid siis :)
Meie peres oli ikka tavaks öelda, et ärge kartke meie koera, kartke meie küülikut :)
    Armas, eksju!
Ah, et kuidas see minu käsitöösse puutub?
Nimelt kuna mul on hetkel jälle kaante tegemise hoog peal siis mõtlesin, et varjan ära ka ühel raamatul olevad  hulgalised hambajäljed.
Minu hooletuse tõttu langes raamat Ronja taltsutamatu närimisvajaduse ohvriks. 
Ja kuna  kalendri järgi on meil veel sügis on ka minu töö sügisvärvides.  


 Ja täiesti teemaväliselt:
Fred Jüssi
( üks mu lemmikmeestest, ja mul on neid palju ! ) 
on öelnud:
Me elame muutuvas maailmas.
Ja ma tahtsin täna meenutada endale ja kuulajatele tõsiasja, et kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire.