29 november 2016

Ega sa klaassepä poig ei ole!


Ei ole klaassepa poeg, olen hoopis jahimehe tütar!

Aga see selleks.
Meie lastel on kujunenud suviti üheks lemmikkohaks Konnarand.
Kuna Mürtsul ei jäänud kohe kuidagi järve nimi meelde siis hakkas ta seda kohta kutsuma Konnarannaks, eks ikka vees hulpivate konnakulleste ja kalamaimude pärast.

Oleme veetnud seal lõputuid varahommikuid, päevi ja õhtuid nii lõõskava päikese kui ka paduvihma ajal.
Mis võiks lastele veel suuremat rõõmu pakkuda, kui paduvihmaga ujumas käija!
Või enne äikese tormi, kui pilved on juba kurjakuulutavalt tumedad.
Või siis, kui vesi on  nii külm, et ükski normaalne inimene veel ujumas ei käi.
Rahvamasse väldime tavaliselt varahommikuste käikudega randa.
Kes teine ikka viitsiks hommikul pool kaheksa ujumas käija?
Ja saamegi koera kaasa võtta või kui eriti ülemeelik tuju siis näkki ujuda.
Lapsepõlve mõnud :)

 Ja nende mälestuste hoidmiseks sai valmis ka üks aknakaunistus, mis meenutab ,
et kusagil siin Ida-Virumaal on üks mõnus koht, kus nautida suve.  
Kiilide vähesuse üle ei saa kurta.  



Klaasi peal klaasi pildistada on üliraske. 
Seega mõned pildid seina taustal.  
Andke amatöörile andeks. Õpin ja arenen !